Veebioom

See artikkel vajab toimetamist. (Mai 2020) Palun aita artiklit toimetada. (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)

Veebioom on bioom, mis koosneb peaaegu täielikult veest, ehkki täpsemini viitab see sellele bioomile, mis sõltub veest. Kuigi vesikeskkond on maismaaga seotud, on need kaks täiesti erinevat ökosüsteemi. Veebioomidena käsitletakse erineva temperatuuri, soolsuse, toiteainete hulga ja elustikuga maailmamere osi (nt polaarne šelfimeri või troopiline avameri) ja suurjärvi.^[1]

Vee elustikud on jagatud kaheks: magevee bioomid (järved, tiigid, jõed ja ojad, märgalad) ja merebiomeedid (ookeanid, korallrifid ja jõesuudmed). Mereveebioomid moodustavad umbes 73% Maa kogupinnast.^[2]

Magevesi on looduslik vesi Maa pinnal. Jäälehtede, jäämütside, liustike, jäämägede, rabade, tiikide, järvede, jõgede ja ojade vesi ning põhjavesi on magevesi, kuna neid veekogusid iseloomustab väike soola ja muude lahustunud kuivainete kontsentratsioon.^[3]

Magevees on väike soolasisaldus – tavaliselt alla 1%. Mageveepiirkondade taimed ja loomad on kohandatud väikese soolasisaldusega ja nad ei suudaks ellu jääda suure soolasisaldusega piirkondades (st ookeanis).^[4]

Mageveebioomides elutsevad näiteks lõhe, angerjas, veepinnal asuvad putukad ja krabid. Magevee biomeetri näide on Brasiilia Amazonase jõgi. Taimed ja vetikad on olulised magevee bioomides. See bioom on inimese ellujäämise seisukohalt ülioluline, kuna see pakub joogivett.^[3]

Mageveepiirkondi on erinevaid: tiigid ja järved, ojad, jõed ja märgalad. Nende piirkondade suurus ulatub mõnest ruutmeetrist tuhandete ruutkilomeetriteni. Paljud tiigid on hooajalised, püsides vaid paar kuud, samas kui järved võivad eksisteerida sadu või enam aastaid. Tiikide ja järvede liikide mitmekesisus võib olla piiratud, kuna nad on sageli üksteisest ja muudest veeallikatest, näiteks jõgedest ja ookeanidest eraldatud. Järved ja tiigid jagunevad kolmeks erinevaks tsooniks, mille tavaliselt määravad sügavus ja kaugus kaldajoonest.^[3]

Tiikides ja järvedes on temperatuur hooajaliselt erinev. Suvisel ajal võib temperatuur ulatuda põhja lähedal nelja kraadini, ülaosas aga kuni 22 °C. Talvisel ajal võib temperatuur põhjas olla 4 °C, üleval aga 0 °C (jää). Kahe kihi vahel on kitsas tsoon, mida nimetatakse termokliiniks, kus vee temperatuur muutub kiiresti. Kevad- ja sügisperioodil toimub tavaliselt tuulte tõttu ülemise ja alumise kihi segunemine, mille tulemuseks on ühtlane veetemperatuur (umbes 4 °C). Segamine paneb ringlema ka hapnikku kogu järves. Muidugi on palju järvi ja tiike, mis talvel ei külmu, seega on nende pealmine kiht pisut soojem. Järve või tiigi kalda lähedal asuv ülaosa on rannikuala. See tsoon on kõige soojem, kuna on pinnapealne ja suudab päikese soojust rohkem absorbeerida. See toetab üsna mitmekesist kooslust, kuhu võivad kuuluda mitmed vetikaliigid (nagu ränivetikad), juurdunud ja hõljuvad veetaimed, karjatavad teod, karbid, putukad, koorikloomad, kalad ja kahepaiksed. Osade putukate puhul on selles tsoonis ainult muna- ja vastseetapid. Rannikualal elav taimestik ja sealsed loomad on toiduks teistele organismidele, näiteks kilpkonnadele, madudele ja partidele.^[3]

Maailma üks unikaalsemaid järvi on Baikali järv. Baikali järv on mahult suurim mageveejärv maailmas, hõlmates 22–23% maailma magedast pinnaveest. Baikali järv on ka maailma sügavaim järv. Ühtlasi on tegu ka maailma vanima järvega.^[1]

Ojad ja jõed on vooluveekogud. Ojasid ja jõgesid võib leida kõikjal – saades alguse allikatest või järvedest, kulgevad nad seni, kuni jõuavad seisuveekogu või ookeanini. Jõe või oja omadused muutuvad teekonnal lähtest suudmeni. Temperatuur on lähtel jahedam kui suudmes. Vesi on ka selgem, suurema hapnikusisaldusega ning sealt võib leida mageveekalu, näiteks forelli. Oja ja jõe keskosa suunas suureneb veekogu laius, nagu ka liikide mitmekesisus – võib leida arvukalt vesirohelisi taimi ja vetikaid. Jõe ja oja suudme suunas muutub vesi kõigist ülesvoolu kogunenud setetest tuhmiks, vähendades läbi vee tungiva valguse hulka. Kuna valgust on vähem, on taimestik vähem mitmekesine ja väiksema hapnikusisalduse tõttu võib leida kalu, kes vajavad vähem hapnikku, näiteks säga ja karpkala.^[3]

Märgalad on seisva vee piirkonnad, mis toetavad veetaimi. Märgaladeks peetakse tavaliselt soid ja rabasid. Märgala on maapind, mis on veega püsivalt või hooajaliselt küllastunud ja omandab selgelt eristuva ökosüsteemi omadused. Magevee märgalad on ökosüsteemid, mida mõjutab veekogu püsiv või ajutine tõus. Looded mängivad olulist rolli veevoolu reguleerimisel, vee kvaliteedist kuni valglateni. See on oluline tegur ka loomastiku asustamisel ja pakub põua ajal loomadele varjupaika. Selles elupaigas leidub igat tüüpi kahepaikseid, nagu konnad, kärnkonnad, salamandrid jne.^[4]

Merebioomid jagunevad ookeanideks, korallrahudeks ja estuaarideks (jõe suudmeosa, mis on mere poolt üle ujutatud). Mere elustikes leiduvate loomade näidete hulka kuuluvad meritähed, haid ja tuunikala ning merelinnud. Merepiirkonnad katavad umbes kolm neljandikku Maa pinnast ja hõlmavad ookeane, korallriffe ja suudmealasid. Merevetikad varustavad suure osa maailma hapnikuvarudest ja eraldavad tohutul hulgal atmosfääri süsinikdioksiidi. Merevee auramine annab maismaale vihmavee.^[5]

Ökosüsteemidest suurimad on ookeanid. Need on väga suured veekogud, mis domineerivad Maa pinnal. Nagu tiigid ja järved, on ka ookeanipiirkonnad jaotatud eraldi tsoonideks: loodetevaheline, pelaagiline, kuristikualade ja põhjapoolne. Kõigis neljas tsoonis on suur liikide mitmekesisus.^[6]

See hõlmab viit ookeani: Vaikset ookeani, Atlandi ookeani, India ookeani, Põhja-Jäämerd ja Lõuna-Jäämerd.

Ookean on suur soolaveekogu, mis katab suurema osa Maa pinnast. Nagu tiigid ja järved, on ka elu ookeanis kohandatud vee teatud piirkondadele. Näiteks on ookeani sügavaimad osad fotosünteesi toetamiseks liiga tumedad, kuid paljudel olenditel õnnestub siin ikkagi ellu jääda. Nendes piirkondades põhineb toiduahel kemosünteesivatel bakteritel, mis viivad energia saamiseks läbi keemilisi reaktsioone, mida nimetatakse ka kemosünteesiks. Madalas ookeanivees võivad moodustuda korallrifid. Need struktuurid näevad välja nagu kiviriiulid, kuid tegelikult on need valmistatud elusatest loomadest, mida nimetatakse korallideks, koos kaltsiumkarbonaadi karkassiga. Korallrifid on uskumatult mitmekesised, majutades üle tuhande kalaliigi. Praegu on korallrifid ohus inimeste põhjustatud kliimamuutuste tõttu, mille tõttu ookean on muutunud kuumemaks ja happelisemaks.^[5]

Korallrifid on laialt levinud soojas madalas vees. Neid võib leida mandriga paralleelselt (nt Austraalia rannikul asuv Suur Vallrahu), saartel ja atollidel. Looduslikult on korallriffides domineerivad organismid korallid. Korallid on huvitavad, kuna koosnevad nii vetikatest (zooxanthellae) kui ka loomse polüübi kudedest. Korallid saavad toitaineid vetikate abil fotosünteesi teel ja ka kombitsate abil veest loomset toitu püüdes. Lisaks korallidele kuuluvad riffide loomastikku mitmed mikroorganismid, selgrootud, kalad, haid, merisiilikud, kaheksajalad ja meritähed. Korall on merekoloniaalpolüüp, mida iseloomustab lubjarikas luustik. Korallrifid moodustuvad nende lupja sekreteerivate organismide luustike kogunemise ja tihenemise tõttu. Seda leidub läbipaistva veega troopilises ookeanis laiuskraadide 30°N ja 25°S vahel. See on kõige mitmekesisem ökosüsteem planeedil ja seda peetakse ka 21. sajandi "ravimikapiks", kuna mitmeid ravimeid on välja töötatud vähi, artriidi, inimeste bakteriaalsete infektsioonide, Alzheimeri tõve, südamehaiguste ja muude haiguste raviks. Seetõttu on väga oluline kaitsta korallrahusid pleekimise eest.^[6] Korallide pleekimiseks nimetatakse olukorda, kus koralliga sümbioosis elav vetikas korallist lahkub või sureb. Pleekimist põhjustab näiteks liiga kõrge või liiga madal veetemperatuur, suurenenud kokkupuude päikesekiirgusega, tormid ja reostus.^[7]

Neis vetes esinevad eluvormid sõltuvad abiootilistest teguritest, näiteks vette sisenev päikesevalgus, temperatuur, rõhk, soolasisaldus ja nii edasi. Veebioome, kus on palju valgust, on tavaliselt mitmekesisem taimestik ning vetikate ja planktoni kasv on suurem. Väikesed veekogud mis külmuvad külmal aastaajal või kuivavad kuivadel ja kuumadel aastaaegadel tavaliselt vähem mitmekesised.^[5]

Vee elustikud on väga olulised, sest lisaks miljonitele veeloomadele elukeskkonnaks olemisele moodustavad nad ka aluse veeringlusele ning aitavad kaasa õhuniiskuse, pilvede moodustumise ja sademete tootmisel. Üks näide mereelustikust on Austraalia Suur Vallrahu (korallrahude süsteem).^[5]

Merevetikad varustavad suure osa maailma hapnikuvarudest ja eraldavad atmosfääri tohutul hulgal süsinikdioksiidi. Merevee aurumine annab maismaale vihmavee.^[5]